Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi

Oli väga külm talv ja tugevaid lumehelbeid sadas. Kuninganna istus kuningliku palee ilusas toas eebenipuu akna kõrval ja tikkis. Ta oli mõtlik ja torkas ühel hetkel endale nõelaga sõrme, millest veri hakkas tilkuma, punasena aknal lund pista.

Kuninganna arvas sel hetkel, et talle meeldiks sünnitada ilus beebitüdruk, valged teed nagu lumi, kollased põsed nagu veri ja mustad juuksed nagu eebenipuu. Tema unistus sai teoks. Oli möödunud aasta ja tal oli tema kõrval väike tüdruk, kelle nimi oli Lumivalgeke.

Kahjuks suri kuninganna vahetult pärast sünnitust ja Lumivalgeke kaotas oma armastatud ema. Ta elas kohtus koos oma isaga, kes kurvastas ema pärast väga, kuid ta soovis, et Lumivalgekesel oleks ikkagi naine, kes hoolitseks tema eest hästi. Ja siis, kui Lumivalgeke oli alles aasta vana, abiellus isa uuesti.


Uus kuninganna oli äärmiselt ilus, kuid väga asjatu ja hale. Ta käskis hea meelega kõiki ja arvas endamisi, et ta on maailma kõige ilusam naine ja et pole kedagi, kes oleks temast ilusam.

Kuninganna muutus Lumivalgekese vastu üha armukadedamaks ja esitas iga päev oma võlupeeglile sama küsimuse: "Peeglid, minu peeglid, maailma kõige ilusam, kes see on?" Ühel päeval vastasid peeglid ootamatult ja üsna vastupidiselt sellele, mida kuninganna tahtis kuulda, et ta vastaks. Peegel ütles talle, et Lumivalgeke oli maailma kõige ilusam.

Kuninganna oli maruvihane, väga vihane ja külmutas Lumivalgekese. Tugeva vihkamisega hakkas ta oma ilusale näole üha rohkem kortse ja Lumivalgeke muutus päevast päeva aina ilusamaks. Kuninganna otsustas kaunist Lumivalgest igal võimalusel lahti saada. Ta korraldas jahimehega saatusliku plaani ja käskis tal viia Lumivalgeke temast võimalikult kaugele, et ta ei peaks teda uuesti vaatama. Tõendina pidi ta tooma Lumivalgekese südame ja maksa kuningannale veenduma, et kuninganna täidab tema korraldust.


Nii asusid jahimees ja Lumivalgeke paksu metsa. Ta oli rõõmus looduses viibimise üle, vaatas enda ümber suuri puid ja kuulas lindude sirinat. Ta polnud jahimehe kavatsuste osas kõik mänguline ja rõõmsameelne. Ta nägi, kuidas ta tõmbas kotist terava noa ja tahtis teda tappa. Ta hüüdis ja palus tal teda mitte tappa ning lubas, et ta ei ilmu enam kunagi kohtusse. Jahimees armus temast ja arvas, et kui ta metsas üksi jätab, söövad metsloomad ta ära.

Lossi naastes jooksis jahimees aga metssea otsa ja pidas seda ideaalseks võimaluseks kuningannale südame ja maksa toomiseks tõendina, et ta on Lumivalgest lahti saanud. Seda ta ka tegi.

Väsinud ja armetu, metsast läbi joostes tuli ta vastu väikese valgustatud rattaga. Ta mõtles, kes selles elab. Suvila on nii väike, kuid Lumivalgeke on otsustanud selle sisse visata, et puhata. Kõik ehmunult helistas ta ukselt, et näha, kas seal on kedagi ja kas ta saab õppida. Keegi ei vastanud ja ta läks sisse, kuna uks oli lahti. Suvila oli väga puhas ja kõik oli korrastatud.


Nukumajja sisse minnes arvas ta, et kõik on nii pisike. Onni keskel oli puidust laud seitsme tooliga, seitse väikest taldrikut, seitse väikest lusikat ja kahvlit ning seitse väikest kruusi. Seina vastu oli seitse virnastatud võrevoodi.

Lumivalgeke oli väga näljane ja võttis igalt taldrikult viilu leiba ja jõi igast tassist piima, millest piisas tema õhtusöögiks. Pärast õhtusööki läks ta kontrollima, kas üks tema seitsmest hällist on piisavalt suur, et magama minna. Õnneks oli üks piisavalt suur, et venitada ja magama jääda.

Õues oli pimedus ja väärt päkapikud laulsid miinidest tagasi. Onni sisenedes mõistsid nad, et keegi oli söönud nende õhtusöögi ja lasknud võrevoodisse. Neile polnud miski selge. Nad nägid ilusat Lumivalget magavat magusalt ja arvasid, et ta on lihtsalt ilus.

Lumivalgeke ärkas varahommikul ja silmi avades nägi ta seitse ilusat pöialpoissi teda hellitavate silmadega vaatamas. Ta ei kartnud ja nad olid küsimusi täis. Ta rääkis neile kõike. Kui nad said aru, mis temaga juhtus, pakkusid nad talle, et ta jääks nende juurde. Ta tegi vastutust, puhastades ja korrastades onni iga päev ning keetes neile maitsvaid toite.

Päkapikud käisid iga päev kaevanduses tööl ja Lumivalgeke tervitas neid kõiki rõõmsameelsete ja rõõmsana südamliku õhtusöögiga. Nad hoiatasid teda, et ärge igal juhul salongi ust võõrastele avage.

Mõne aja pärast sai kuninganna teada, et Lumivalgeke elab metsas, ja otsustas talle külla minna. Muidugi, kuna kuninganna on kuri inimene, otsustas ta riietuda vanaprouaks, et Lumivalgeke teda külastades ära ei tunneks.Onni jõudes tegutses ta ilusate kaupade müümise nimel. Lumememm ei suutnud vastu panna ja avas ukse oma onnile. Ta tahtis osta siidivöö, mille üks vanaproua oli talje ümber kinni sidunud. Sidumisel pingutas vana naine haarde ja Lumivalgeke jäi ilma ja kukkus põrandale. Vanaproua jooksis kiirelt onnist välja mõtlesin, et on lõpuks Lumivalgekese lahti saanud.

Päkapikud laulsid jälle onni ja sisenedes oli neil midagi näha. Lumehelves lebas elutult põrandal ja nad lõid siidivöö kiiresti ümber tema vöökoha. Nad palusid tal, et ta ei avaks kunagi võõrastemaja jaoks majakese ust.

Kuninganna oli rõõmus, kui arvas, et Lumivalgeke pole enam maailma kõige ilusam tüdruk, kuid ta eksis. Ta küsis uuesti peeglitelt, kes oli nüüd maailma kõige ilusam. Peeglid vastasid, et Lumivalgeke oli ikka kõige ilusam. See oli maruvihane ja otsustas teha mürgise kammi.

Ta läks jälle onni ja mängis vanatädi, kes müüs ilusaid asju. Lumivalgeke oli tal jälle kahju ja lasi ta onnisse. Vanaproua nõudis selle kammimist, Lumivalgeke lubas seda ja niipea, kui kuninganna selle kammis, kukkus ta põrandale.

Kuninganna põgenes kohtu poole veendunud, et tal on seekord õnnestunud Lumivalgest lahti saada.

Päkapikud naasid kohe pärast kuninganna lahkumist ja nägid taas stseeni, mis neile ei meeldinud. Nad eemaldasid Lumivalgekeste juustest mürgise kammi ja naine tuli kohe tema juurde. Ta sissehingatud ja punastanud. Nad olid kurvad, et Lumivalgeke oli jälle luhtunud ja petnud, ning viimast korda olid nad teda hoiatanud, et ärge avage maja kellelegi.

Kuningannal polnud rahu ja ta küsis jälle oma maagiliselt peeglilt: "Peeglid, minu peeglid, kõige ilusam maailmas, kes see on?"

Peegel vastas: "Ehkki olete väga ilus, on Lumivalgeke ikkagi kõige ilusam!"

Sel hetkel arvab kuninganna, et Lumivalgeke peab tõesti surema. Ja kolmandat korda, mõeldes, et see on viimane kord, kui ta läheb Lumivalgekesele külla, otsustab ta võtta endaga kaasa mürgiseid õunu, mida Lumivalgekesele pakkuda.

Pärast salongi jõudmist ja Lumivalgekese üllatust pakkus ta talle kohe mürgist õuna ja veenis teda seda sööma. Lumivalgeke oli sellele vastu ega tahtnud õuna võtta. Kaval kuninganna pakkus süüa ka tükikese õuna, tõestades, et õun pole mürgine. Ta hammustab mitte mürgist poolt ja annab Lumivalgekesele teise poole õuna. Naiivne ja hea Lumivalgeke hammustab õuna ja pärast seda, kui ainult üks hammustus langeb põrandale ja enam ei tõuse. Kuninganna arvas, et on lumivalgest lõpuks lahti saanud ja läks tagasi platsile.

Ta küsis kohe peeglitelt, kes oli seekord maailma kõige ilusam, ja sai soovitud vastuse. Sa oled kõige ilusam, vastas peegel. Maagia töötas lõpuks!

Kui päkapikud kaevanduse juurest kohale jõudsid, leidsid nad põrandal liikumatult lebava Lumivalgekese ja ehmatasid. Nad üritasid teda üles äratada, kuid see oli kõik asjata. Lumehelves lebas endiselt põrandal. Nad otsustasid selle klaasist rinnale panna ja nii see läks aastaid, kuni ühel päeval ilmus nende onnisse kuninganna.

Ühel päeval soovis paksust metsast läbi rändav noor vürst natuke puhata. Ta jõudis väikese onnini ja küsis päkapikkude käest, kas tema ja ta sulased saaksid natuke aega puhata. Onni sisenedes üllatas teda vaatepilt. Ta nägi Lumivalget klaasist rinnas lebavat ja armus kohe. Ta otsustas päkapikkudel paluda ta kohtu ette viia. Alguses ei tahtnud nad seda lubada, kuid muutsid siiski meelt. Prints palus oma teenijatel aidata tal klaasist rinda tõsta, üks neist komistas ja rind purunes. Lumepall tilgutab sel hetkel kurgust viilu mürgist õuna ja see tuleb ellu. Ja ennäe imesid! Lumivalgeke oli kõik segaduses ja rääkis noorele printsile, millised hädad teda tabasid.

Prints palus tal minna temaga kohtusse. Ta jättis päkapikkudega hüvasti ja tänas neid, et nad tema eest hästi hoolitsesid. Pärast pikka aega nad abiellusid. Pulmad olid ülbed ja üks külalistest oli kuri kuninganna, kes selleks ajaks isegi ei teadnud, et Lumivalgeke oli elus. Ta pani selga oma ilusaima kleidi ja otsustas kohtusse pöörduda. Kuid kõigepealt küsis naine oma peeglitelt, kes on kõige ilusam maailmas. Peegel ütles talle, et Lumivalgeke oli kõige ilusam. Ta oli jälle raevukas ja lukustus endiselt oma toas.

Teenindajad tulid kuningannaga toimuvat kontrollima, kuid teda polnud enam toas. Ta kadus ega ilmunud enam kunagi kohtusse.

Prints ja Lumivalgeke abiellusid ning elasid õnnelikult ja hoolimatult, kääbused käisid neil regulaarselt igal pühapäeval.

Muinasjututund: ärge alati lootke, et keegi teine ​​päästab teid või päästab teid probleemidest. Äkiliste olukordade vältimiseks proovige enda jaoks välja selgitada, kes soovivad teie ellu head ja kes tahavad halba.

Illustratsioon Sanja Rogosic

Lumivalgeke. (Juuni 2022)